Iga unenägu algab teekonnast. Sa suled silmad ja hetke pärast magad! Tavaliselt läheb teadvusel tükk aega enne, kui hakkab nägema unenägusid. Selleks, et näha neid kohe, tuleb lihtsalt harjutada teekonna märkamist unenäkku!
Minu jaoks on see hetk, kui sulen silmad, hingan rahulikult sisse-välja, lõdvestun ja koondan oma tähelepanu ninajuurel nn. kolmanda silma asukohta. Samuti suunan sinna ka silmad ja samal hetkel hakkan ma nägema mustreid.
Mõned neist on nagu välgud, mõned lihtsalt kujundid. Samal hetkel, kui neid jälgin, tunnen, kuidas mu teadvus liigub edasi horisontaalis, ja ma viskan väikesi pilke vaheldumisi teadvuse panoraami vaateväljas, et mitte lasta ennast unenäkku tõmmata nii kiiresti.
NB! Nagu sa hakkad mingit mustrit kauem jälgima, oled sa pauhti! unenäomaailmas, aga kui teed põgusaid teadvuse suunatud vaatamisi, siis märkad, et teekond unenäkku kulgeb läbi ruumi, mis on minu jaoks nagu tunnel.
Olen seda tunnelit näinud ruudukujulisena kui ka ristkülikulaadsena. See on alati piiritletud ja need mustrid jooksevad selle ruumi seintel, laes ja nn põrandal. Olen teinud ka seda, et vaadates mingit mustrit hetk kauem, lasen sellel hakata muutuma unenäoks ja näedki juba pilte, mis lähevad üle liikuvateks kaadriteks ja siis vaatan mujale ja kordan täpselt sama.
Sellise tegevusega mu teadvus jääb seisma ja selle tunneli vahel tekib ühtlane kuup, mida nimetan oma teadvuses “unenäo mustaks kastiks”.
See on kui ruum ruumis ja selles kastis on ideaalne näha ennast kahe maailma vahel. Ees ootab sind unenägu, selja taga kuuled oma magava keha hingamist. Selle ruumi sees on uksed erinevatesse reaalsustesse. Valik on sinu.
Oma viimases unenägemises 05.03.23 läksin ma uksest sisse tunnelisse, mis ei koosnenud rohekast mustrite udust segatuna musta kosmosega, vaid see oli kui peegelsile voolav vesi. Igas küljes oli tume läikega voolav vesi, mis kõik suundus kui jõgi edasi.
Vaatasin vett ja kuulsin oma Teise Ise teadvust ütlemas, et need on algallika poole voolavad teadvuste jõed, mis viivad lätteni. Tundsin kogu seda ruumi võnkumas ja lainetamas, samas ka hääletult aga siiski mingi teise häälega voolamas. Need siledad jõed laulsid, ümisesid, tuksusid, pulbitsesid kandes mind läbi selle tunneli kaasa, aga ma ei puutunud ühegi seina vastu, vaid hõljusin täpselt keskel.
Äkki kuulen ma enda esimest ise teadvust küsimas: “Kuhu see mind kannab?” Ja Teine Ise vastas: “Otse reaalaja unenägemisse”, ja pauhti! olingi unenägemises, mis alguses oli kui uni, aga kuna mul oli meeles teekond ja sinna saabumise hetk, ütlesin kohe, et tegu on unenäoga ja ma olen siin just sellepärast ja taotlesin pliiatsit ja paberit (väga tungivalt). Kirjutasin sinna peale hulga numbreid ja ütlesin, et nüüd lähen tagasi ja toon need numbrid meie maailma ja avastasin, et ups, ma ei saa seda paberit kaasa võtta.
Teadsin, et unenägemises ka kõik muutub, nii nagu ka unenäos 😀 ja vaatasin paberit. Esialgsed numbrid hakkasid kuju muutma. Taotlesin väga resoluutselt, et algupärased numbrid ei muutuks ja kohe need muutusid tagasi ja keegi ütles: “sry, enam ei tee.”
Vaatasin numbrid üle, kordasin üle ja tulin tagasi nagu läbi paksude maailma filtrite-seinte, nagu läbi vati…ja hüppasin püsti, läksin 1. korrusel oleva mobla juurde ja kirjutasin numbrid üles 😀
Märka oma teekonda ja mäleta seda, nii saad kohe hakata nägema!
Küsin ka suurelt ringilt. Kas keegi on kohanud sellist 4 tasandis olevat voolavat vett algallikasse?
Unenägemisteni!
Teadliku unenägemise blogi 
Lisa kommentaar