Õpi elu muutusi vaatlema läbi teadvuse nullpunkti

Elu on lihtsalt Elu, sellel ei ole juures silti heast ega halvast, selle tähenduse anname me ise. Aga kui anname, siis on selle metafooriks pidev mäest üles, motiveerides ennast, tagant tõugates, või mäest alla, emotsioonide kelguga…

Üles mäge, alla mäge!

Mulle meeldib praktiseerida unenäo ja ärkveloleku vahelises mustas kastis arutelusid, millesse sekkub vahest Teine Ise.

Tean, et paljud ei saa aru Teisest Isest, sest pole seda kunagi tajunud unes või näinud unenägemises. Te ei pea mind uskuma ja ma ei püüagi kellelegi tõestada tema olemasolu, sest iga asi tuleb inimese teadvusesse omal ajal.

Vaadates enda rada, kus on olnud süda ja läbi selle ka teadlikkus, siis tagantjärgi ma mõistan suurepäraselt, et meie elus ei juhtu asjad enne, kui pole aeg. Kes määrab selle aja? Universum või sina, või sinu Teine Ise? Saladus on selles, et õige aeg on alati siis, kui on õige aeg. Ehk Sa oled teinud midagi, mis on andnud võimaluse millegi jaoks ja see miski aktiveerib sinus selle, et sinu ellu peavad tulevad just need asjad, mis tulevad. Unenäod, unenägemised, astraalränded, kohtumised teiste teadvuste ja eluvormidega jne jne.

Ühel hommikul ütlesin oma abikaasale äkki: „Tead, sul puudub üks eluliselt oluline iseloomuomadus, milleks on pohhuistlik plastilisus.“  See kõlas väga naljakalt ja oligi naljakas. See ei olnud etteheide ega arvustus, see lihtsalt tuli minusse ülevalt ja ma edastasin selle spontaanselt.

Aga kui sellised asjad minu ellu tulevad, siis tõlgin ma lihtsalt kosmost ja järelikult on see vajalik millegi jaoks.

Täna hommikul olles nii unenäo kui ärkveloleku vahel, meenus mulle see fraas ja ma kuulen ennast rääkimas iseendale: „….ja nii ma kõnnin läbi elude, tulles inimeste juurde jälle ja jälle, taas kehastudes vormis ja kujus ja võrreldes oma hingemälust mäletatut praegusega. Kui palju on seal olnud seda, et läheb mööda 100, 1000 aastat, sa tuled, võtad aja ja vaatled inimesi, nende elusid, mis käivad üles mäge, alla mäge. Püüd märgata erinevusi, kas midagi on muutnud?  Jah, vahest rohkem, vahest vähem, sest muutumine on nii pikk protsess, eriti, kui sinult võetakse elude vahelises olemasolus mälu.

Elu on lihtsalt Elu, sellel ei ole juures silti heast ega halvast, selle tähenduse anname me ise. Aga kui anname, siis on selle metafooriks pidev mäest üles, motiveerides ennast, tagant tõugates, või mäest alla, emotsioonide kelguga…“

Äkki ütleb mulle Teine Ise: „Sel hetkel, kui oled jõudnud mäest üles ja saad aru, et kohe tuleb mäest alla…või kuristik, tuleb muuta polaarsust!“ Mu esimese ise teadvus küsis, et mis moodi see välja näeb? Teine Ise vastas: „Kujutle ette, et see mäest üles-mäest alla on must joon ja sina ole teadvuse pall, kelle sees on kõik eluks vajalik, kõikide oma vastanditega.

Elus on pidev võitlus, võistlus, edasiliikumine, kõrgemale ja kõrgemale. Vahest selleks, et minna edasi, tuleb minna tagasi!  Ja nüüd, jõudes mäe tippu, saavutades oma eesmärgi, täites oma unistuse….kaob paljudel neil, kes pole pohhuistlikult plastilised, äkki Jõud. Seisak, tühjus, kuhu edasi, sa oled ju mäe tipus…ainuke variant…alla mäge ja voilaaaa….emotsioonide saaniga.

Ja kihutadki…100-ga.  Aga see ei peaks nii olema, piisab teadvuse polaarsuse pöördest. Jõuad mäe tippu ja teed polaarsuse pöörde. Pluss muutub miinuseks ja miinus plussiks ja pöörad oma teadvuse vaatenurga risti vastupidiseks ja äkki ei kehti enam valem M8M vaid M muutub W-ks. Ja uus valem on W8W, mis on täpselt vastupidine. Iga kord, kui teadvus hakkab tajuma, et nüüd on alla mäge…kuristik…tuleb teha polaarsuse pööre ja see ongi pohhuistlik plastilisus ELU suhtes, mis on pidevas muutumises ja nii ka sina. Midagi ei ole püsivat. Kõik, mis on püsiv, on ajutine ja hetkeline, kuid polaarsuse pööre teadvuses lubab sul olla alati muutuste suhtes stabiilne  ja valem M8W lubab sul jääda duaalses maailmas Jõudude nullpunkti!“

Mulle meeldib kuulda jutte ja näha asju kahe maailma vahelises NULLPUNKTIS või siis polaarsuse pöörde keskmest, teisest vaatenurgast!

Head UUT aastat!